Lõuna-Eesti ja ajaloolised puulaevad

Nagu plaanitud, jõudsime enne hooaja algust ja töid paadikuuris ära käia väljasõidul Lõuna-Eestis. Peamiseks eesmärgiks lodjasõit üleujutatud Emajõe luhal. Lisaks Lodjaseltsi ja Võrtsjärve-äärse Kaleseltsi tegemiste ning laevaehitustega tutvumine.

Rahvast kogunes täpselt Raini bussitäis ja võtsime suuna esmalt Viljandi poole. Nimelt Viljandi järve ääres Sammulis talvitub ja suvel Viljandi järvel sõidab traditsiooniline kalepurjekas Liisu. Järv oli alles paksus jääs, aga Liisu juba värskelt tõrvatud ja hooajaks valmis. Nagu me hiljem kuulsime, peab järvel ja jõel sõitmiseks puulaevu üldse palju rohkem tõrvama, kuna magedas vees kipub puit kangesti ruttu mädanema.

Korra juba Viljandis olles käisime veel ka Pärimusmuusika Aidas, kus Liina oma kunagises töökohas ekskursantidele põhjaliku ringkäigu tegi. Lava tagune, võlvkeldrid ja muud kohad, kuhu tavaliselt külastajal asja pole. Lõunapausi pidasime Aida klaaskohvikus.

Viljandist edasi läks sõit Võrtsjärve äärde Valmasse. Seal ootas meid kohalikus külakeskuse majas tervelt pool Kaleseltsi liikmeskonnast, ehk Marko. Nimelt on tegusal ja mitmeid puulaevu ehitanud seltsil kaks liiget. Valmis ehitatud traditsioonilisi kalepurjekaid on neil samuti kaks – Paula ja Liisu. Lisaks terve hulk väiksemaid paate. Kalepurjeka nimi tuleb tegelikult sealsest kalapüügi viisist – imeliku lapiku kujuga mõrraga traalimisest. (Vt http://www.vortsjarv.ee/vortsjarv/kalepurjekas ) Tänapäeval on selline püügiviis kahjuks keelatud, mis on arvatavasti ka üks Võrtsjärve kiire kinnikasvamise põhjuseid. Nüüd purjetatakse iseendi ja turistide lõbuks.
Käisime läbi ka Valma sadamast, kus on täitsa arvestatav kalalaevastik, ja suundusime Kaleseltsi laevaehitustöökotta. Hetkel oli pooleli üks suurem sõudepaat, järgmiseks aga kavas uue, juba kolmanda kalepurjeka ehitus.

Nagu tavaliselt, võtavad kõik asjad rohkem aega kui plaanitud, ja oli tõesti aeg Tartusse suunduda.

Lodjakoja juures, Emajõe vasakkaldal, oli vesi päris kõrge. Töökoda oli veel kuival, aga pidavat varsti ka vee alla jääma, nagu Lodjaseltsist meile vastu tulnud Priit rääkida teadis. Lodjakoja ümber oli veel mitmeid aluseid talvitumas. Teiste hulgas purjekas Äge, mille ehitusel Mareku käsi mängus olnud, ja viikingilaev Turm. Aga ka üks väike kerge paat, mis ühe õpitoa raames paari päevaga valmis olevat tehtud. Mõned paadid juba värskelt tõrvatud, mõned veel mitte.
Lodjakojas sees on veel eraldi sepikoda, tohutu haamrite kollektsiooniga. Suur paadiehituse ruum on tegelikult kergetel liimpuitkaartel telk, aga ahi sees ja aastaringi kasutatav. Hetkel oli töös üks väiksem purjekas, jahta tüüpi ja pidi Kabli kanti sõitma minema. Järgmiseks aga plaanis eriti suur kahemastiline lodi. Kuulsime juttu, nägime pilte lodjaehitusest ja Emajõel purjetamisest üldse. Traditsioonilistest töövõtetest ja mõningatest uuendustest. (vt http://www.lodi.ee )
Edasi läksime jõe vastaskaldale Lodjaseltsi kontorisse, mis asub mõnusas vanas Supilinna puumajas otse Emajõe ääres. Seal pakuti meile ka lahkelt öömaja. Lodjaseltsist oli kohal veel Liisa-Lota, kes koos Priiduga rääkis seltsi plaanidest ja tegemistest. Jutuks tuli ka uue Lodjakoja ehitus, mille tarvis korraldatud arhitektuurivõistluse töid näha sai. Paraku ei saanud projekt sel aastal rahastamise toetust ja üks väärt mõte peab veel mõnda aega teostamist ootama. Rõõmsamatest teemadest on Lodjaseltsil ees suve lõpul sõit Antwerpenisse ja Pariisi, kus lodja ja lodjalistega eesti kultuuri tutvustatakse.

Peale nii asjalikku ja inforohket päeva otsustasime aja maha võtta ja linna peale laiama minna. Õhtusöök itaalia restoranis La Dolce Vita, Genialistide klubis kontsert ansamblilt Ewert And the Two Dragons, õhtu lõpetuseks tavaline Tartu ehk Zavod.

Vaatamata eelnevale olime hommikul varakult üleval ja väljasõiduks valmis. Nimelt on suurvee ajal luhasõidud nii populaarsed, et varem välja kuulutatud sõitudele enam kohti polnud ja nii otsustasid Priit ja Liisa-Lota meile hommikul eraldi sõidu teha. Algus Kärevere silla juurest.
Üleujutatud luhal käib navigeerimine peamiselt puude-põõsaste järgi. Kaart, gps ja kajalood on muidugi ka, aga kui osata vaadata, saab ka veepinna liikumise järgi aru, kus on sügavam koht ehk jõesäng ja kus madalam koht ehk üleujutatud heinamaa. Tegelikult on lodjal nii väike süvis, et saab üsna igal pool sõita, peaasi, et mitte otse puusse. Aga lubatud on sõitmine vaid jõesängi kohal, sest luha peal koevad kalad. Lodi on osav liikuma, ja keerab ringi peaaegu kohapeal. Soovijad said lodja tüüri hoida ja püüda arvata, millise põõsa suunas tuleb sõita. Kahjuks polnud lodjal masti ega purje peal. Seda mitmel põhjusel. Kõrge vee tõttu on sildade alt läbisõidul ruumi niigi napilt ja isegi alla lastud mast annab kõvasti kõrgust juurde. Lisaks see, et puri on linasest riidest ja kaalub mitusada kilo ning suure hulga lõbusõitjatest reisijatega oleks purjega tegelemine liiga keeruline. Kajut on lodjal hiigelsuur, paarkümmend inimest läheb vabalt sisse. Söögilauad, pingid, kinoekraan, magamislavats ja puuküttega pliit. Kuum kohv, võileivad ja taganevate pilvede alt välja ilmunud päike – suurepärane hommik veesõidukitega liiklemiseks.

Natuke saime kasulikku ka teha. Kuna lodja parimas randumiskohas (lodi saab siin tõesti maantee äärde parkida ja inimesed teetammilt otse laeva jalutada) on jõevool aeglane ja jää alles peal, otsustasime sadama omal jõul jääst vabastada. Pootshaagiga auk jäässe, raskus järele ja jämeda otsaga poordi (pardasse?) kinni. Peale mõningaid katseid ühte- ja teistpidi saime kogu jäälaama liikuma. Vedasime selle ülesvoolu eemale ja lasime lahti kohas, kus vool jää sadamakohast mööda kannaks. Vahepeal oli kaldale kogunenud järgmist väljasõitu ootav seltskond, kes meie võitlust jääga huvitatult jälgis. Meie võitsime, aga aeg sai otsa.

Tagasi Tartus, tegime veel väikese jalutuskäigu vanalinnas ja Toomemäel. Ja siis kojusõit, osad bussi ja praamiga, osad rongiga.

Tuhat tänu Kaleseltsile ja Lodjaseltsile!




Reisi võttis kokku Kaspar, pildid pildistasid Merike ja Rain.