Remontide ots lahti tehtud

Kuulutuses laupäeva kohta oli küll rõhk rohkem meelelahutuslikul ettevõtmisel ja sinna ette pakuti veidi töönokitsemist, kuid tegelikult tuli välja nii, et tööd sai nokitsetud ikka väga tublisti ja sellele järgnes kerge rahvusvaheline kultuuriprogramm.

Algust sai tehtud Vesika remondiga ja vaatamata paarile kriitilisele hetkele mootori ülessikutamise käigus, on uus vana mootor igatahes Vesikas. Nüüd muidugi on vaja peenematel puutöö- ja metallitöömeestel käed käiku lasta, aga igatahes on tubli samm edasi. Lisaks oli kuulda-näha tolmu ja urina näol sisetöid vöörist.

Õhtupoole pandi käepärastest vahenditest tehtud grilli tuli sisse ja söök maitses küll imehea.
Kultuuriprogramm algas sõnavõtuga esinejalt nr 1 - Marek.
Vaatasime pilte ja kuulasime juttu palavustest ja liivatolmust ja õlist tilkuvatest helikopteritest ja kõigest muust, mis Afganistaanis Helmandi provintsis näha ja kuulda oli. Pauku ei tehtud. Pakuti ka roogi sõjaväelase toidupakist, mille säilivusaeg on 20 aastat. Usun, et kui seda oleks antud enne grillist tulnud liha, oleks see isegi ehk läbi läinud, aga sel hetkel maitses see ikka väga kahtlasena...
Ja enne, kui esineja nr 1 lõpetada jõudis, teatas esineja nr 2 - Teet, et tema lükkab oma muljed edasi järgmisele korrale ja läinud ta oligi...

Päris hilja õhtul sulas teemasse ka onu Mart, kes rääkis värvikalt, kuidas ta Bulgaariast koorma vahuveini ära tõi...

Üritusest on kõigil kohalolijatel ainult värsked mälupildid, sest kõigil olid käed-jalad tööd-tegemist täis ja ega fotokat ka polnd käepärast.

Näha olid Marek, onu Mart, Rain, Teet, Liina, Kärt ja natuke paistsid ka Andrus, Koppel Riho ja Kopli Sass.

Aitäh, tubli on ja jätkame samas vaimus!
Järgmine kord on 17.aprill.

Tallinna päev

6.märts 2010 juhtus selline imeasi, et hiidlased võtsid julguse kokku ja kobisid mandri õhku nuusutama. Lausa päälinna oma.
Ega muidugi nad niisama päris ehkupeale ei tulnud ka. Kohvik ja loomaaed jäi seekord programmist välja, ent päevakavva mahtusid Meremess ja Meremuuseum ning Britamarine paadivabrik. Kes jaksasid, said pärastpoole puhata ja mängida ka.

Meremessi hinnati kuuldavasti üsna harju keskmise lähedale, enamvähem kõik olid mootorid, mis väljanäitusele toodud. Samas, tuttavaid nägusid küllaga.

Meremuuseum seevastu oli väga huvitav tänu Vello Mässile, kes oli lahkelt nõus meiega korrused läbi jalutama ja jutustama lugusid, nii palju kui selle paari tunniga jõudis. Tuli välja, et ega palju ei jõudnudki. Esimese korruse kohta saime põhjaliku ülevaate, II läks juba kiiremini ja ülejäänud korrused jooksime läbi tõusvas tempos. Eks ta enne ütles ka, et 2 ööpäeva jutti rääkida ei ole mingi küsimus ja nii see ka oli. Vaja teinekord jätkata sealt, kus pooleli jäi.

Ja seejärel juba suundus meie tagasihoidlik ent rõõmus klassiekskursioon Kopli poole, kus Koppel Riho näitas, kus ja kuidas mööduvad tema päevad. Tuli välja, et Britamarine vabrikus. Kõik vaatasid ja kuulasid väga tähelepanelikult, nagu klassiekskursioon ikka ning julgemad küsisid ka küsimusi.
Päev oli pikk, võileivad olid ammu ära söödud ja poisid tegid juba ulakust.
Natukese aja pärast jõudsime õdusasse majapidamisse ülejäänud tunde veetma.

Kõikvõimalike seltsi pudutavate ja mittepuudutavate tuliste arutelude vahele toimus ka moedemonstratsioon, et lõpuks saaksime ära otsustatud, missugused särgid-fliisid-softshellid selga tellime. Ossaossa, see tuline lahing läks veel tulisemaks.

Aga siiski ehk jõudsime sammukese uutele ihukatetele lähemale.



Igatahes, seltsimehed, igatahes!

Suusamatkaga saime maha.

Justjust, ootamatult pingutust vajav ettevõtmine.

Lugu siis selline, et kuigi novembris aastakoosolekul hääletasime suurepärase võimaluse vastlapäeva korraldamiseks "vanadele tegijatele", siis sellest püssist pauku ei tulnud. Õnneks tuli peade kokkupanekul plaan Bee - suusamatk välismaale, Saarnakile!

Ega väga pikemat juttu polnudki. Suusad ja kaks kelku kola vedamiseks (nt 4 kana) saime kaitseliidult laenuks, suusatajad olid omastkäest võtta: Liina ja Kärt, Kaspar, Rain, Tannu, Marek ja onuMart.

Laupäeva hommikul hakkasime asju sättima ja nagu ikka, hakkasime minema esialgsest kella 10sest plaanist akadeemilise veerandtunni võrra hiljem, nii pärast 1, kuskil pool 2.
Assamait, kus tuiskas ja tuul puhus vinge-vinge. Selgus, et tegemist on puhtalt vastupidavusspordiga. Saarnaki kadus vahepeal peaaegu et tuisu sisse ära.

Samas, määrdemeistrid olid teinud täitsa hüva tööd, suusad pidasid hästi, vahepeal hakkas kolmene grupp tööd tegema ja eraldus põhigrupist, kuid suusastaadionile jõudes olid kõik ühes grupis tagasi koos. Või siis väikeste vahedega peaaegu koos. Vahetult enne finisit oli terve matka kõige pikem ja kõige suurem tõus koos kõige sügavamate hangedega, aga igatahes läbi me end murdsime.


Järgnevalt selgitasime erinevate ehitiste funktsioone, kuna hooneid oli õue peal mitmeid. Ja nagu rusikas silmaauku, asus väike maja, kus narid olid ja saun, kus soojem oli ja mis moodustasid järgnevate tundide põhiteekonna, teineteisest ikka kõige kaugemal. Tuisk läks üha vingemaks, aga õnneks oli puukuur leitud ja tuled juba alla saadud.

Saunas hakkas juba kergelt soe, seda küll esialgu riietega ja pärastpoole imekombel isegi ilma riieteta.


Ja tulemusrikas veetootmine käis sajaga.

Vahepeal saime infot Eestist: brigaad number kaks hakkab startima, Kimmo und Andrus. Ma mõtlesin küll, et kui nad oma 200m on tulnud, küll nad mingi inimsõbralikuma plaani leiutavad ja otsa ringi keeravad. Aga selgus, et ega meil seltsis pole papist poisid! Lugedes kepsu, et mitte end kuskil teises oblastis leida, jõudsivad nad hämarusevarus kohale.

Pärast pinevat ootamist sulas lumi veeks ja sai valmis hernesupp a'la leige, aga sellegipoolest kõik nohistasid süüa.

No ja varsti sai saunas isegi leili ja julgemad said hüpata hange ja pidevalt sai puid ahjudesse ajada ja vestelda erinevatel intelligentsetel teemadel ja HPSsist ja lõpuks võtsime isegi meeleoluka lauluviiside veeretamise üles...


Aga põhiline, et oli täitsa soe!!
Ent, vara hõisata, sest ega naridega majas see asi nii lust-ja-lillepidu polnud. Katlamaja küll töötas usinasti, ent temperatuur ei lasknud end sellest häirida ja punnis vastu, nii et kogu varustus jälle selga ja niiviisi oli istuda täitsa enamvähem. Lae all oli muidugi soojem, nagu Kimmo ja Liina selgitasid välja.


Kuuldavasti Kasparil vedas soojustus öösel alt, mistõttu tal oli hommikuks jääpurikas nina otsas, kuid Kimmo seevastu magas ettenägelikult täies varustuses, isegi koos kuklavilkuriga ja lõppkokkuvõttes olid hommikuks kõik rohkem või vähem elutervise juures.

Varahommikul kell pool 12 pakuti veel jätkuvalt priimasid pannkooke moosidega, mis oli ülipeen pühapäeva algus. Sellele otsa tegime kohe suurepärase lõuna, et kindel olla, et kõht ON täis. Ja mitte vähe, kuid mitte kauaks, sest mõne tunni pärast suu juba jooksis vett sellele söömale mõeldes.

Ilm oli imeilus, lund ei tuisanud enam, isegi ei sadanud enam mitte, päike oli kusagil teiselpool pilvi. Nii me siis luua ukse ette panime ja ära sealt tulime.
Seekordne etapp möödus hanereas kenas rahulikus tempos. OnuMart tegi oma 5-7 uisusammu kah vahele, mis paraku lõppes selili hanges (diskahvliga) ja teised ei hakanud igaks juhuks rohkem proovima. Kui oleks tuisanud, nagu laupäeval, siis oleks ma küll otsustavalt otsustanud sinna jääda veel mõneks ajaks, see oli ikka puhta pöörane ettevõtmine.

Varsti jõudsime Eestisse tagasi.

Mõtlesime, et kui Saarnakil tehakse puudetalgu kevadel või millalgi, siis oleks tore appi minna, sest tegelt oli see käik üks maru värk:)

See kõik oli uue kalendri järgi viiekümne esimesel ja viiekümne teisel veebruaril.